Kokkulepe Jansaga

Jälle üks nädal seljataga. Hakkasin jõusaalis käima :D, kas pole mitte armas. Ütleme nii, et esimene kord kui pisut rohkem liigutasin tundsin ennast nagu 60 a naine, kes pole ammu muud teinud kui poodi kõndinud. Häbi- häbi! Lihased on kanged, mingit painduvust ja mahtu pole, samuti ka mitte sellist suurt "appi mulle nii väga meeldib see" tunnet  aga tervise seisukohast on see siiski oluline. Läksin siis mingi päev venna poole ja siis kusagilt tuli Jansaga selline arutelu, et võiks minna Tartu suusamaratonile- poolmaratonile siis, kui täpsem olla (31 km) 17.02.13, njah samas on see ju hea, sest siis on olemas ka eesmärk mille nimel treenida.
Peaksin nüüd iseendale tegema mingi plaani kui mitu korda on vaja nädalas trenni teha ja kuidas mahtu suurendada. selleks on ka blogi hea, näen kui palju olen trenni teinud ja mida täpselt olen teinud:D, igatahes pöidlad pihku.
Töö juures on rahulik, olen nüüd asjaolude sunnil olnud lisaks ortopeediale ka uroloogias ja tegelenud ka lääkintävahtimestari (meie mõistes siis nagu saaliabiline) tööga. kasu on sellest olnud palju, sest silmaring on palju laiem. Esmaspäeval siis saan üle pika aja olla ortopeedia saalis ja on ka minu lemmiklõikused- põlvelõikus ja veel lisaks Triathlon. loodan, et tuleb tore päev. Õhtul on siis plaan jõusaali minna.
Alustuseks 20 min jooksu
                  10 min sõudetrenazööri, siis juba erinevad lihasgrupid ja lõpuks rahulik venitus.

Edu mulle!

Kuhu kadunud on aeg

mnjah kuhu on kadunud see suvi ja sügis? ei tea , aeg libiseb näppude vahelt. Võin oma esimese etapi Soomes läbinuks lugeda- Olen Turust ära kolinud ja juba 2 kuud Vantaas elanud. Turus oli tore olla- see on imekena linn, eriti suvel- paraku sain jõe ääres jalutada ainult mõned korrad. Olin kogu aeg kas tööl, kirbukatel või siis kodus käimas

selline see Turku siis on



Aga nagu Soomes see töösüsteem on siis tihti suvel sijaisuus ehk siis asenduskohti ei pikendata ja siis mul sügisest enam tööd ei olnud seal osakonnas ja pidi hakkama otsima uut kohta.
Otsustasin, et siis on juba mõtekam omal käel ja pigem juba siia Helsingi poole tulla- ikkagi kodule ja vennale lähemal. Mis seal ikka mol.fi lahti ja vabad töökohad ja muidugi ikka need kus pakutakse vacituist paikka :D naljatilk ma ütlen- ei teadnud et tegelikult saavad vakituised paigad endale inimesed, kes on tükk aega osakonnas juba asenduskohal olnud. Sai siis ikka mitmes kohas vestlusel käidud. Õnneks siis sain siia Peijaksesse operatsiooniõe koha- miks operatsiooni mitte anesteesia - ei oska öelda. Sain jälle alustada täiesti nullist. eh elu ma ütlen

Kevad on õues!

Väljas on ilmad juba täitsa kevadised, siin saaks tegelikult jub ailusti käia kingakestega- tänavad on ilusti puhtaks pühitud. See nädal proovisin siis ennast nii palju sundida ja pisut ka linnas käia. Linn mulle meeldib- selline rahulik, avar ja piisavalt suur, tundub et tegemist jätkuks siin kindlasti.
töö juures ma juba orienteerun asjades rahuldavalt- olen saanud patsiendiga tegeleda otsast lõpuni- no ega seal palju teha polegi aga no süsteem on jah vähe teine. Lisaks patsiendi jälgimisele tuleb tegeleda ka sellega mis on toimunud selle inimesega enne ja mis kavas. arvutis toimub päris suur osa tööst- jälgid analüüse, vaatad arvutist arstide korraldusi, kuhu ja kuna patsient minema peab jne. Arstid reaalselt viibivad osakonnas minimaalselt. Hooldajaid siin, selliseid nagu Eestis, pole- rohkem nagu meil õde- perenaised. Tegelevad tarvikutega, koristamisega, söökidega, patsienti ei puutu nad sõrmegagi.
Täna käisin pikal matkal ja tutvusin pisut linna ja siinsete kirbukatega. Kirbukad on siin siis sellised suured kauplused kuhu saad rentida endale riiuli kas siis nädalaks- hind nii 29 euri või nii kauaks kui ise tahad ja paned oma asjad sinna siis rippuma. No müüakse küll kõike, 1950 pärit ajakirjadest kuni ma ei tea milleni välja. Tavaliselt ikka riided, ehted, jalatsid, kodukaupa, lasteasju n muidugi palju. 80% müüdavast on sodi aga on võimalik kindlasti leida ka väga asjalikke ja toredaid asju. Nt täna nägin väga vingeid Nike rulluiske 20 euro eest. Kuna hetkel raha vähe siis jäid need ostmata. Samas mõni müüb 30 aastat vana pluusi 10 euroga. Seinast seina.
Käisin Citymarketis ehk siis meie mõistes Rimis- mitte just kõige odavam pood. Ostsin sealt suure jogurti, maitsestatud kanatiibu kilo, õunu, jäätist ja külmutatud aedvilju 2 pakki- arve oli 6 eurot. Koju kõndides jäin mõttesse- mu tunnitasu on siin 13, 5 euri ehk siis söögi sain poole tunni töö eest. Eestis on mu tunnitasu 4, 2 euri 2,1 euro eest ei saa ma seal küll midagi. kurb on selle peale mõelda, et eestis ei olegi varsti enam tavalise palga eest ära elada. ja naljakas on kuulda kuidas siin kohalikud õed kiruvad kui kallis on elu ja kui väikesed on palgad. Inimene otsib ja jääbki otsima alati paremat, ei oska me olla rahul sellega mis meil on. Mõnes mõttes on see ju hea- omamoodi selline motivaator see rahulolematus.
Lõpetuseks- ikkagi on hea, et väljas linnud laulavad, päike paistab ja esimesed kevadlilled pistavad nina juba mullast välja.

Tagasi tööpostile

Ongi neli vaba päeva möödas. Reedel siis sõitsin toreda kruiisilaevaga kodu poole- sõit kestis imelised 3,5 tundi. Olgu kiidetud net ja skype, sest ilma nendeta on suht võimatu veeta need tunnid. Jõudsin Tallinna tänavatele kell 22.30, hüppasin läbi sadama juures olevast Statoilist, et pisut ennast ja autot tankida. Tulemuseks oli see, et ka minu kohvi koosnes imelikul kombel kütusest- see maitses kohutavalt. Põltsamaale jõudes oli mul selline tunne, et kohe- kohe ma jään roolis magama, õnneks vedasin ikka koduni välja. Võib öelda, et ma kukkusin voodisse. Ja siis need laupäev, pühapäev ja esmaspäev kadusid kuhugi musta aukku. Käisin ikka enda jaoks olulised inimesed läbi- muljetasin, kuulasin uudiseid, käisin saunas jne. Nautisin lihtsalt kodus Liisu, Mareki ja Rikiga olemist. Esmapäeva õhtul vedelesime kõik koos puntras voodis ja lihtsalt lobisesime ja naersime. Ausalt öeldes kartsin, et täna hommikune kodust tulek on väga raske aga ei, ju ma olen lihtsalt üks tuim elukas, kes olles endale järjekordse sihi silme ette võtnud, rühib ainult edasi. Olen ju muidugi suhteliselt heas seisus, mul on ees Ingrid, kellega koos muljetada ja plaane pidada. Ma ei ole eriti kasutanud ei Tartu ja veel vähem Tallinna ühistransporti aga marsruut Tartu- Tallinn-Helsingi- Turku on tegelikult hämmastavalt lihtne ja meeldiv. Jalgsikäik on täiesti minimaalne, nii et sobib minusugusele matkasellile, kellel on rasked kimpsud-kompsud. Muidugi venib see reisipäev parajalt pikaks hommikul Tartust bussile ja Turkusse jõuan ma alles õhtul. Oeh!

Helsingis sain Jaanikaga kokku, et siis palusin temalt pisut Fazeri saia-leiba ja natuke magusat nosimiseks- ma naiivne laps arvasin et natuke, see tähendab 2leiba saia ja pisut kommi. See neiu saabus 2 kotiga, täpsemalt öeldes ühe suure turukotiga. Ma seisin seal raudteejaamas ja naersin laginal. Nii et palju õnne mulle, kes ma pean nende suurte kottidega nii 2,5 km korterisse vantsima. Aga Jansat on alati nii hea näha ja võib öelda, et tagasisõit on täitsa ok.

Kes ütles, et elu peab olema kerge

09.03.2012

Aeg on läinud nobedasti. Esimene hirmus töönädal on selja taga, enamgi veel ja ma saan juba koju sõita. Et kuidagi leevendada seda kohutavalt pikka laevasõitu võib ju midagi kirjutada.

Esimene tööpäev oli meil siis 29.02- minul Turu Ülikooli haigla dialüüsiosakonnas ja Ingridil mingis invaliidikodus. Oh neid esimesi ränkraskeid tunde töö juures, ma ei tea midagi dialüüsist, Soome ravimeetodidest ja keeleoskus on pisut üle minimaalse. Kella 14 ks oli korralik peavalu garanteeritud. Aga töökaaslased on imetoredad, rahulikud, naeratavad- ma ei tundunud kordagi, et minu peale oleks vaadatud kuidagi halvustavalt, krt eestlane mida sa siit otsid. Ingridi päev igatahes nii toredalt ei möödunud- ta tuli koju, naeris, sõimas, vandus- igatahes kõik emotsioonid oli olemas. Arvan, et siia sobiks hästi Ingridi enda lõiguke.

Järgmised päevad olid põhimõtteliselt samasugused- võin öelda, et minu osakond raske pole- kui osakonna tööpõhimõtted selgeks saab siis on täiesti üleelatav. Hämmastav on muidugi see steriilsuse hoidmine- käte desinfitseerimine, kinnaste( steriilsete) kasutamine- näiteks tsentraalkateetri sidumisel.  Isolaatoris ei tohi ühtegi asja, sellel ajal kui patsient on ruumis ilma kinnaseta puudutada. Kui teed seda kogemata, siis vaadatakse sind sellise näoga,  nagu oleksid avanud ümbriku "siberi katkuga". Järgmisel hetkel kõnnib seesama patsient sealt ruumist välja, avab välisukse oma kätukestegaja keegi ei tee teist nägugi. Nii, et kummaline.  Patsiendid on ühed ja samad ja õnneks teavad nad oma haigustest ja selle ravist rohkem kui mina, nii et mingit erilist nõustamist ma tegema ei pea. Õhtuti kui koju jõuan olen nii väsinud nagu oleksin terve päev maad kaevanud- jubeee. Me ei viitsi isegi eriti süüa teha, pisut Skypeis, pisut arvutis, väike vestlus päevateemadel ja kaks väsinud eesti naist magavad. Nüüd pisut korterist ja selles magamisest. Elame me mingis suures ühikas. Korter on tegelikult piisavalt suur kahele inimesele- mööbliesemeteks on meil siis kaks voodit, kaks tooli, üks laud, üks telekakapp ja telekas, mis veel pole pilti näidanud. Kööginurga kohta ma midagi paha ei ütle- süüa saab teha ja rohkemat pole vajagi. Vannituba- vot see on omaette kunstiteos, vann on selline imetegu, mida ma varem poel näinud, mingi enesetapjatele mõeldud istumisvann- meeletult sügav ja vannist välja astudes vajaks minusugune pisike inimene treppi. Esimestel päevadel WC me igatahes vett peale tõmmata ei saanud, nii et kasutasime ämbrit- tere tulemast heaoluriiki :D. Lõpuks käis meil see putkimies, kes tegi selle potikese korda ja nüüd on meil WC mis toimib, seda isegi liiga häälekalt, selline tunne et terve püstak kuuleb seda, nii et öösel enne mõtled pikalt ette, kas tasub minna või ei. Lisaks oleme me teisel korrusel ja otse Ingridi toa all on koridor välisuksega ja nii ta vaene inimene siis öösel istub üleval. Hommikul võib arvatavasti ütelda mitu inimest öösel koju tuli. Linnaga ma pole veel jõudnud tutvuda, pühapäev oli vaba aga ma sõitsin laupäeva õhtul Vantaasse venna juurde. Oli nii mõnus üle pika-pika aja neid näha. Lisaks sain pühapäev elada kaasa Allari võistlustele- mu vennapoeg on tulevane ujumise maailmameister. SUPER.

Esimesed hetked Soomes

28.02.12

Hommikul vara üles ja pikk päev mööda erinevaid asutusi võis alata. Esiteks andsime MRSA testi jaoks pisut oma sülge ja higi kaenla alt. Ei midagi hirmsat, lihtaslt see kaenlaaluste pulgaga hõõrumine oli kummaline. Siis oli politsei külastus, kuhu me jõudsime tund aega varem, sest hiljem jõudes on võimalus järjekorras veeta terve päev, meil läks üks tunnike seal, mille me sisustasime erinevaid pabereid täites ( tegelikult olid enamus eelnevalt Jenny poolt täidetud, meie tööks oli allekirjoituset). Sealt edasi pangakonto avamine- see süsteem on ka pisut Eestist erinev, pangakaardi saad kätte alles paari päeva pärast ja netikoodid alles kuu või paari pärast. Et üldse nendes asutustes jutule saada peab sul olema eelnevalt esitada nii tööleping kui ka elukoht. Ja et pangas arvet avada pead olema eelnevalt juba politseis käinud.

Siis edasi maistraati, kust saime siis oma henkilötunnuset ja sealt edasi KELA sse, Soomes on sul siis sotsiaalameti kaitse kui oled olnud tööl paar kuud- siis saad selle KELA kaardi. Kokkuvõtteks tahaks öelda, et ilma selle vahendusfirmata ei käi sa iial seda asutusterodu ühe päevaga läbi, sest sa ei tea millest alustada ja millised paberid peavad olema täidetud. Lipsasime korraks ka oma töökohtade juurest läbi, sest juba homme on tööpäev, mis minul algab juba kl 7.15. Kui ma siiamaani arvasin, et Tartus on suur haigla siis- HEI-HEI tulge seda lahmakat vaatama, see on omaette linn.

Siis jõudime nii 16 paiku tagasi korterisse ja endiselt ei tominud meie WC ja telekas. Käisime pikal matkal, et saada tuttavaks oma marsruudiga TÖÖ-KODU ja samas minna ja osta ka ruuter korterisse, kuna majas pidi olema net sees. Saime kõik vajaliku aga mida meil ikka pole on net, nii et ei saa ikka kõike head. Ja nüüd on igatahes asjaosalised nii väsinud ja kuna homne päev algab juba kl 5.45 siis on aeg minna põhku.

Iga algus on raske

27.02

Hommikul olid siis veel viimased pakkimised, pisut kontrollimist, et kõik on kaasas ja siis algas sõit Ingridi juurde. Sõit Tallinna ja sealt edasi Helsingisse läks viperusteta, laevas olime kahekesi nagu „kurva kuju rüütlid“ aga see möödus kiiresti. Kui oli Helsingisse jõudes vaja TomTom tööle saada- siis mis ei toiminud oli TomTom. nuta või naera. No mis seal ikka, sõidame siis ilma selleta ja sõitsimegi. Viidad näitasid ilusti Turku peale ja meie sõitsime, mingi hetk helistas Marek ja küsis, et kuidas läheb, no seletasime, et mitte eriti hästi, pisut nõustamist ja arutelu ingridiga ja mõni hetk enne parempööret ( millest me oleksime mööda sõitnud) karjatas Ingrid, et sai selle tomi tööle ja nüüd kohe paremale. Nii et jumal hoiab hulle ja joodikuid fraas pidas jälle paika. Õhtul pool seitse jõudsime oma asunto juurde- Jenny ootas meid ja näitas mis töötab, mis ei- pm ei töötanud miski (telekas pilti ei näidanud, WC saime hullata pangedega). Näksisime pisut ja kiirelt pessu ja tuttu. Võõras kohas on esimesed ööd ikka jubedad. Aga nagu aeg näitas oli see alles algus :D