09.03.2012
Aeg on läinud nobedasti. Esimene hirmus töönädal on selja taga, enamgi veel ja ma saan juba koju sõita. Et kuidagi leevendada seda kohutavalt pikka laevasõitu võib ju midagi kirjutada.
Esimene tööpäev oli meil siis 29.02- minul Turu Ülikooli haigla dialüüsiosakonnas ja Ingridil mingis invaliidikodus. Oh neid esimesi ränkraskeid tunde töö juures, ma ei tea midagi dialüüsist, Soome ravimeetodidest ja keeleoskus on pisut üle minimaalse. Kella 14 ks oli korralik peavalu garanteeritud. Aga töökaaslased on imetoredad, rahulikud, naeratavad- ma ei tundunud kordagi, et minu peale oleks vaadatud kuidagi halvustavalt, krt eestlane mida sa siit otsid. Ingridi päev igatahes nii toredalt ei möödunud- ta tuli koju, naeris, sõimas, vandus- igatahes kõik emotsioonid oli olemas. Arvan, et siia sobiks hästi Ingridi enda lõiguke.
Järgmised päevad olid põhimõtteliselt samasugused- võin öelda, et minu osakond raske pole- kui osakonna tööpõhimõtted selgeks saab siis on täiesti üleelatav. Hämmastav on muidugi see steriilsuse hoidmine- käte desinfitseerimine, kinnaste( steriilsete) kasutamine- näiteks tsentraalkateetri sidumisel. Isolaatoris ei tohi ühtegi asja, sellel ajal kui patsient on ruumis ilma kinnaseta puudutada. Kui teed seda kogemata, siis vaadatakse sind sellise näoga, nagu oleksid avanud ümbriku "siberi katkuga". Järgmisel hetkel kõnnib seesama patsient sealt ruumist välja, avab välisukse oma kätukestegaja keegi ei tee teist nägugi. Nii, et kummaline. Patsiendid on ühed ja samad ja õnneks teavad nad oma haigustest ja selle ravist rohkem kui mina, nii et mingit erilist nõustamist ma tegema ei pea. Õhtuti kui koju jõuan olen nii väsinud nagu oleksin terve päev maad kaevanud- jubeee. Me ei viitsi isegi eriti süüa teha, pisut Skypeis, pisut arvutis, väike vestlus päevateemadel ja kaks väsinud eesti naist magavad. Nüüd pisut korterist ja selles magamisest. Elame me mingis suures ühikas. Korter on tegelikult piisavalt suur kahele inimesele- mööbliesemeteks on meil siis kaks voodit, kaks tooli, üks laud, üks telekakapp ja telekas, mis veel pole pilti näidanud. Kööginurga kohta ma midagi paha ei ütle- süüa saab teha ja rohkemat pole vajagi. Vannituba- vot see on omaette kunstiteos, vann on selline imetegu, mida ma varem poel näinud, mingi enesetapjatele mõeldud istumisvann- meeletult sügav ja vannist välja astudes vajaks minusugune pisike inimene treppi. Esimestel päevadel WC me igatahes vett peale tõmmata ei saanud, nii et kasutasime ämbrit- tere tulemast heaoluriiki :D. Lõpuks käis meil see putkimies, kes tegi selle potikese korda ja nüüd on meil WC mis toimib, seda isegi liiga häälekalt, selline tunne et terve püstak kuuleb seda, nii et öösel enne mõtled pikalt ette, kas tasub minna või ei. Lisaks oleme me teisel korrusel ja otse Ingridi toa all on koridor välisuksega ja nii ta vaene inimene siis öösel istub üleval. Hommikul võib arvatavasti ütelda mitu inimest öösel koju tuli. Linnaga ma pole veel jõudnud tutvuda, pühapäev oli vaba aga ma sõitsin laupäeva õhtul Vantaasse venna juurde. Oli nii mõnus üle pika-pika aja neid näha. Lisaks sain pühapäev elada kaasa Allari võistlustele- mu vennapoeg on tulevane ujumise maailmameister. SUPER.
No comments:
Post a Comment