Lihtsad asjad

Eile sain teada, et mu üks tuttav noor mees, kes oli pikka aega rasket haigust põdenud- suri. Ja ma mõtlesin järjekordselt kui õnnelik inimene ma olen- minu ja mu lähedaste tervis on hea, mul on pere, ja kodu, mul on töö. Kui palju on vaja, et olla õnnelik? Arvan, et mida lihtsamate asjade üle suudad rõõmustada seda rohkem on su elus rõõmu ja õnnelikke hetki. Näen oma töös palju haigusi ja muret ja olen juba ammu aru saanud, et see on elus üks tähtsamaid asju. Niikaua kui keha funktsioneerib ja valu sind ei kimbuta on hästi. Ma tean mis tähendab kui kõht on tühi, väga tühi ja sellest pole kellelegi rääkida, sest hetkel ei huvita see kedagi ja kuna sõpru ka pole siis ootad ja otsid võimalust, et kusagilt midagi suhu saada. Ma tean mis tunne on kui pole tööd ja võimalusi tööd saada on imeväiksed, sest haridust pole. Nii, et jah ma olen õnnelik lihtsate asjade üle- ega ilmaasjata targad inimesed pole öelnud, et sa oskad hinnata seda mis sul oli alles siis kui sa oled sellest ilma. Muidugi olen ka mina läinud seda teed, et kohtun liiga vähe reaalselt inimestega, olen liiga vähe looduses- enamus vabast ajast olen kodus ja arvutis. Samas, me ei tea kui palju on meil aega, et näha maailma, käia ujumas, peesitada päikese käes, saada läbimärjaks vihma käes, käia metsa alla ja korjata kevadel sinililli või sügisel seeni. Teha talvel üks suur lumememm või kelguga mäest alla lasta. Ja kindlasti käi aja uudistada maailma- mitte ükski uus hilp või vidin ei korva seda emotsiooni kui saad reisida- eriti veel kallite inimestega koos.

Et kõik su sufleed ja pihvid õnnestuksid sealpool, Mihkel!
maailma lõpus on kohvik